Julia Piilmann: Charlie Kirki lugu kui õppekoht Eesti kommunikatsioonile

Läbi aastakümnete on just USA olnud terve kodanikuühiskonna musternäidis, kus inimesed on valmis oma õiguste ja väärtuste eest seisma. Samas on sealsed protestid aja jooksul üha rohkem radikaliseerunud: juba 2010. aastal hakati rääkima tühistamiskultuurist, mille ohvriks langesid nii eraisikud kui brändid. Cancel culture’ile on omased väikese kogukonna häälekad sõnumid, „valesti mõtlejate“ vaigistamine ja agressiivne suhtlusviis. Sotsioloogias on see efekt tuntud „vaikuse spiraalina“, mille tagajärjeks on kasvav välditud teemade hulk, arutelu juhtimine hääleka vähemuse poolt ja vaikse enamuse vaigistamine. Kas tundub tuttav?

Viimane hea näide vaikivast enamusest Eestis pärineb aasta algusest, mil algasid protestid maismaatuulikute vastu. Oluline muutus lõi laineid 29 vallas, kus olime tunnistajaks hääleka vähemuse katsele kaaperdada ühiskondlikku arutelu ja vaigistada kõiki, kes ei olnud taastuvenergia vastu.

Sõnumid nagu „5G tekitab vähki“, „Tuulikute infraheli kahjustab tervist“, „Eestis saab mets otsa“ ei pruugi põhineda reaalsetel andmetel, aga need puudutavad ühiskonna baasinstinkte: looduse heaolu, tervist, ohutunnet. See mehhanism levitab sõnumit kulutulena.

Mis on selle tagajärg? Ühiskond polariseerub erinevate „valujoonte“ vahel: vaktsiinide pooldajad vs -vastased, keskkonnakaitsjad vs töösturid, maa- vs linnainimene jne. Iga rindejoont kaitsevad vaid üksikud inimesed, kes valvavad tuliselt „ainuõiget“ seisukohta.

Erinevate väärtustega inimeste olemasolu ühes riigis on paratamatu. Igas ühiskonnas on, mille üle vaielda, kuid agressiivset dialoogi tolereerides juurdub taoline kultuur aina sügavamale, sest agressioon on tõhus vahend. Meedias ei soovi isiklikult rünnatud teadlane arvatavasti enam sõna võtta, meili teel ähvarduse saanud ametnik kardab otsuseid langetada. Kui arutelust kaob lugupidamine ja tekib tühistamise hirm, laguneb koost ühiskonna kangas, mis hoidis seni meid kõiki koos. Hirm, ärevus ja mure hoiavad meid vaikuse spiraali sees, toimub lõhestumine.

Tundub, et USA ühiskond tegi enda jaoks otsuse Donald Trumpi ametisse valimisel. See oli pärast justkui üleüldist meedia ja inimeste toetust demokraatidele üsna ootamatu. Kuid valimiskardinate taha peitudes tegi tavaline ameeriklane midagi sellist, mida avalikult tunnistada ei julgenud. Siinkohal ei tahaks ma anda hinnangut presidendikandidaatidele, vaid vaadelda möödunut kui sotsiaalset nähtust.