Maylin-Marie Hoolma: Killustunud turundusharidus ja selle hind

Kas turundajad üldse teavad, mis on turundus? Minu kogemuse põhjal tihti ei tea. Ja ma ei räägi ainult noortest või alustavatest spetsialistidest, vaid ka kogenud inimestest. Väga palju aetakse segamini turundus ja müük või turundus ja kommunikatsioon. Kui juba algteadmised on segased, siis kuidas saab haridus olla ajakohane või tõhus?

Kui rääkida asjadest otse, siis ühe hea turundaja põhioskuseks on oskus mõjutada inimeste otsuseid. Viisakamalt öeldes lisada toodetele ja teenustele väärtust, jumet ja maitset. Kuid kahjuks räägitakse hariduse raames piinlikult vähe eetikast, sellest, kuidas turundaja peaks mõistma oma tegevuse tegelikke tagajärgi ning nende eest vastutama. Küsimus on, kas meie tudengid, vilistlased ja praktikandid on valmis seda vastutust kandma? Minu hinnangul ei ole, ning see loob turundusmaastikule tõsiseid probleeme.

Tarbijad ei usalda turundajaid ja turundajad ei näe selles ise probleemi. Selle asemel, et usaldust taastada, push’itakse sõnumeid veelgi agressiivsemalt. Pole tähtis, kas see on eetiline või mitte, peaasi, et keegi klikib ja ostab ning kvartali lõpus oleks numbrid ilusad. Paberil tundub kõik korras, aga tegelikult tekib veelgi suurem lõhe turundajate ja tarbijate vahel. Ja järgmisel aastal kordub sama muster ehk: „kuidagi ikka push’ime selle ostu välja“.

Siinkohal jõuamegi hariduse juurde. Väga tihti keskendutakse koolitustes ja loengutes ainult numbritele: ROAS, CPC, tähelepanu püüdmine kasvõi üheks sekundiks, ja erinevate kanalite kombineerimine. See kõik on oluline, aga mitte ainus osa turundusest. Turunduse laiemad põhimõtted, strateegiline mõtlemine, väärtuspõhine kommunikatsioon ja pikaajaliste suhete loomine jäävad sageli tahaplaanile.

Sama kehtib teooria ja praktika tasakaalu kohta. Mõnes kohas on liiga palju teooriat, mis ei kõla kuidagi päris eluga kokku. Teises kohas keskendutakse ainult praktilistele tööriistadele, ent laiemat pilti ei teki. Mina tundsin, et minu igapäevatöö turundajana ja koolis õpitu ei haakunud omavahel. Praktikapõhine õppemudel, kus õppejõud ja ettevõtted teevad päriselt koostööd, oleks minu arvates ideaalne lahendus.

Kui turundusharidus jääb pealiskaudseks ja killustatuks, toodame spetsialiste, kes oskavad küll kampaaniatele hoogu anda, aga ei mõista, kuidas nende tegevus mõjutab brändi usaldust, mainet ning ühiskonda, ja see on väga suur murekoht. Aga kuhu edasi? Haridussüsteemis võiks lahendus olla ühisemas turundusõppe ülesehituses, mitte lihtsalt uute valikainete lisamises.

Hetkel meenutab olukord bufeelauale kuhjatud toite, kus iga kool ja kursuse pakkuja pakub oma „maitseelamust“. Kujutame ette süsteemi, kus turundushariduses on sama olulised nii väärtuspakkumise loomine kui ka kriisidega toimetulek, eetika ning vastutus ja teiste erialade (disain, ajakirjandus, IT) integreerimine/koostöö projektides.

Õppejõud ei oleks ainult teoreetikud ning praktikuid ei osaleks õppetöös külalislektoritena. Nad juhiksid koos ülikoolidega õppimisprotsessi, tuues klassiruumi turu tegelikkuse ja algse vastutuse tunnetust. Tore on näha, et turundus ja reklaamindus liiguvad jõuliselt edasi ning huvi eriala vastu on meeletult suur. Nüüd on aeg häälestada haridus nii, et tekiksid selged piirid tarbija tähelepanu võitmise ning agressiivse turunduse vahel. See pole ainult haridusmuutus, vaid kogu turunduskultuuri uuendamine. Samm, mis võib muuta meie valdkonna nägu järgmiseks kümnendiks.