Robert Reisman: Eestlase õudusunenägu
Eestlase jaoks ei ole midagi hirmsamat kui võõra inimesega rääkimine, kirjutab Robert Reisman arvamuskonkursile Tark Turundus saadetud loos. „Seega palun nõrganärvilistel järgnevat mitte lugeda.“
Oli 2019. aasta märts, niiske ja palav õhtu mussooniperioodi lõpupäevil, kusagil Jaava saare idaosas. Istusin ühe Taiwani päritolu perekonna söögitoas ja sõin head Indoneesia õhtusööki koos äripartner Benny ning tema lähisugulastega. Ja samal ajal, kui me naersime ja lõbusaid lugusid pajatasime, tiksus peas üks mõte: kuidas, k*rat, ma siia sattusin?
Lugejale selgituses võin öelda, et tegelikult oli selle taga vaid üks pikk rida juhuseid, mida võib nimetada karjääriks. Ning tol õhtul oli minu ülesanne müüa Eesti puitu.
Õnneks võin tagantjärgi öelda, et õhtu oli tore, puit sai müüdud ja ma ei surnudki võõrastega rääkimise kätte ära. Või nagu LinkedIni inimesed ütleks: „Taipasin, et minu suurim tugevus on võime inimestega rääkida. Puit on ajutine, networking on igavene!“
Müügimehed kui rahvuslikud naljanumbrid
Eesti avalik arutelu majanduse ja hariduse üle on takerdunud ühte kinnisideesse. Kõik arvamusportaalid ja majandusväljaanded on servast servani täis lugusid sellest, kuidas peame koolitama aina rohkem insenere ja programmeerijaid. Noogutame sellele kaasa ja unustame sujuvalt, et tipptasemel inseneeria moodustab vaid poole võrrandist. Kui kõrvalt on puudu samavõrd head ärijuhid, müügiinimesed ja turundajad, seisavad targad tehnoloogiad lihtsalt garaažinurgas ja ootavad, et klient ise uksest sisse jalutaks.
„Pehmetel“ oskustel on Eestis krooniline maineprobleem. Kui kuskil kärbitakse, siis ikka turundusest või kommunikatsioonitiimist. Seda nii avalikus- kui erasektoris.
Kui mõni ministeerium või amet satub jamasse, võib kindel olla, et „mille eest need kommunikatsiooniinimesed palka saavad?“ kõlab kiiremini kui selja tagant tulev tuututamine roheliseks läinud foori taga mõnel Tallinna ristmikul.
Kas Eestis on üldse mõnd inimgruppi, kelle üle rohkem naerdaks kui noored, ülikondades ja ilma sokkideta müügimehed, kes sulle toidupoes pensionisammast või telepaketti pakuvad? Meie kultuuris on komme naeruvääristada kõike, mis lõhnab müügi või turunduse järele – nagu see oleks natuke piinlik mängutöö.
See kehtib tegelikult iga ekstravertsust soosiva ameti kohta – ka poliitikute puhul. Me kipume naeruvääristama neid, kes selle raske teekonna ette võtavad, ja siis imestame, miks sinna lõpuks nii vähe häid inimesi jõuab.
Kui maailmas ringi vaadata, siis edukad riigid pole kunagi saavutanud oma positsiooni pelgalt heade inseneride najal. IKEA ei valitse maailma seetõttu, et Rootsis elavad parimad puusepad, vaid sellepärast, et nad oskavad oma lugu rääkida. Teine hea näide on Rootsi muusikatööstus. Sealsed produtsendid ei ole viimased 30 aastat popmuusikat valitsenud seetõttu, et neil oleks eriliselt haruldased oskused, vaid seetõttu, et nad on suutnud luua enda ümber võitmatuse aura – sisuliselt müüvad nad artistidele garantiid, et nende järgmisest loost saab hitt. Sellest on tekkinud hiiglaslik ökosüsteem, kus edu sünnitab uut edu.
Pehmed oskused pole pehmod
Hetkel kuum
Meile meeldib rääkida eestlaste traditsioonilistest tugevustest – tagasihoidlikkusest, talupojatarkusest, sirgjoonelisusest. Tahaks öelda, et need omadused on meid kandnud läbi sajandite, kuid ausalt öeldes on need sajandid suures osas üsna viletsad olnud. Mul on tunne, et need „omadused“ on välja mõeldud lihtsalt selleks, et jumala eest kellegagi rääkima ei peaks.
Maailmalaval ei ole nende omadustega suuremat peale hakata. Seal peab julge olema ning rääkima oma lugu, looma suhteid ja uksed jalaga (aga viisakalt) lahti lööma. Meie kultuuriline tagasihoidlikkus on tore voorus saunalaval, aga äris tähendab see, et püünele pääsevad hoopis teised. Ideed, mis ei ole sugugi paremad, aga mille loojad oskavad end nähtavaks teha.
Aga aitab. Ma olen nüüd heietanud küll – lahendusi on ka vaja. Me peame Eestis tervikuna ümber mõtestama, mida pehmed väärtused tegelikult tähendavad. Peame lõpetama nende pidamise kõrvaliseks luksuseks ja hakkama neid nägema meie majanduse ja ühiskonna kriitilise osana. See algab koolipingist, kus humanitaaraineid ei tohi suruda tagaplaanile. Keeleõpe peab olema tipptasemel igas koolis. Ajalugu, kirjandus, kunst ja muusika on täpselt sama olulised kui matemaatika või füüsika.
Sest olgem ausad: kui su Indoneesia äripartner hakkab oma kodukandi ajaloost rääkima või tahab kurta Manchester Unitedi kohutava hooaja üle, on sul juba hilja end targaks guugeldama hakata. Taolistel hetkedel päästab ainult piisav teadmistepagas ja huvi maailma vastu.
Aga suur ümbermõtestamine ei saa piirduda ainult kooliga. Selles valdkonnas tegutsevad inimesed peavad ise laskma oma lugudel kõlada. Keegi teine seda tegema ei hakka.
Inimesed, kes oskavad rääkida, suhelda, juhtida ja inspireerida, on kulla hinnaga. Ja me väärtustame neid järjekindlalt kõige vähem.
Saada meile oma arvamuslugu ja võida 4000 eurot!
Tark Turundus on Best Marketingi, La Ecwadori, PHD, Duo Media ja EISi ekspordiosakonna konkurss, kuhu ootame värskeid ideid Eesti turundusvaldkonnale ning ettevõtete kasvule uue hoo andmiseks.
Konkursil saab osaleda tasuta ning ühe individuaalse võistlustööga, artikli maht on kuni 5000 tähemärki (koos tühikutega). Peaauhind on 4000 eurot, teine koht 1500 eurot ja kolmas 750 eurot. Lisaks annavad eriauhindu konkursi kaaskorraldajad.
Tööde esitamise hiliseim tähtaeg on 11.11.2025 (k.a). Võistlustöö ja lisaküsimused palume saata: [email protected].
Kõik lood avaldatakse jooksvalt Best Marketingi veebis, uudiskirjas ja sotsiaalmeedias. Need on kõigile tasuta lugemiseks. Parimad tööd leiavad kajastust ka teistes Äripäeva kanalites.
NB! Loe konkursi tingimusi SIIT.
Kaaskorraldajad:
Seotud lood
Enimloetud
1
4
5
Viimased uudised
Pangad kaotavad tudengite silmis populaarsust
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Best Marketing esilehele