Aune Past: Ilma punktita lugu

Õige pea tuli arusaam, et see, mida me teeme, on kõik loo loomine, organisatsiooni kommunikatsioon. Suhtekorraldusest sai kommunikatsioonijuhtimine, mis paneb kärgperena kokku meid kõiki, ka turundajaid. Usun, et turundajad teevad omavahel koostööd. Tunnen puudust erinevate loo loojate koostööst. Tarbijate käitumisele avaldab mõju mitte niipalju kampaania kui pikaajaline lugu. See haarab endasse, annab osa inimese identiteedist – laseb inimesel olla osa suuremast, olla kaasas, olla oma.

PV ja CTR on olulised. Aga naised ostavad kingapoes ikka paremaid sporditulemusi või ilusaid jalgu. Kellele ma lugu räägin? Ainuüksi loost väljalülitatud naisi on Eestis 200 000 ringis. 60+ naisi, keda Raul Rebane nimetab ühiskonda stabiliseerivaks ja tulevikku vaatavaks grupiks. Aga mehed? Aga 50-aastased?

Ma nimetan meid ekvatoriaalinimeseks. Me oleme ületanud oma elukaare ekvaatori. 30 kilo tagasi vältisin poodi, kus rõivad alates numbrist 38 olid kassisuuruste tähtedega sildi all: SUURED SUURUSED. Et äkki ma ei saa aru, et olen paks. Kui arvan, et (turundus)loo loomisel on kõrvalejäänud ekvatoriaalinimesed, siis ei küsi ma, kus on aeglaselt ja 2 korda räägitud lood. Suunurgad taeva poole, kui meenutan, kuidas viiekümnesena pesu otsisin ja müüja mul küünarnukist kinni hoides juhatas: „Vanainimeste pesu on siinpool“. Esimesest ehmatusest üle saades teatasin: „Ahoo, ma just vaatasingi, et kus need „Marati“ pika säärega uhutud aluspüksid olla võivad“.

Me ei tunne huvi loosungite vastu, et 50 on uus 30. Me oleme lihtsalt aktiivselt elus. Kuigi vahel ei saa sõrmed keeratavat korki lahti. Me oleme õppinud kompenseerima seda, mis on kulunud. 50, 60, 70 on hea aeg elamiseks. Sportida, luua, lauluväljakut ummistada nii laulupeo kui ACDC ajal. Ma ei oska öelda, mis tunne on olla 80-aastane (olen 71). Patricia Moore ütles pärast eksperimenti toimida 85-aastasena: „Uksed sulgusid mu ees.“

René Bourdieu väitel me kõigepealt nimetame, siis näeme. Vanad on hambutud, aeglased, koormaks tervishoiusüsteemile, tekitavad liiklussurmasid. Käsi püsti, kes sellist inimest tunneb? Päriselt ja isiklikult, mitte meedias loodud kuvandit. Miks me pole seda inimest siis oma loosse võtnud? Miks temale on jäänud ainult tema üksinduse lugu, mitte meie jagatud tähendused?

Sõna loob maailma. Arvan, et me alahindame oma rolli. Meie loodud lood on positiivsed, olgu jama ümberringi palju tahes. Jättes kõrvale koroona, põllule kukkunud droonitükid, poliitilise udu ja valutava parema põlve, arvan, et nii hea kui praegu, pole elu Eestis kunagi olnud. Turundajate loodud lood on üllatavad, informeerivad ja abistavad. Seepärast (ja hea sihtimise tulemusel) leiavadki nad tähelepanu. Kuni vanuse klaaslaeni.

Meil on tohutu mõju tänase maailma loomisel. Paremini püüdes suudame tabada ka keele, millega kõnetada neid, keda me seni vaid proteesiliimi müües oleme kõnetanud. Ei saa sööta AI-le vanusele põhinevate gruppide vestlusi ja loota, et saad vastuse, millest ja kuidas ekvatoriaalinimesed tegelikult räägivad. Enamikesse neisse gruppidesse ei pääse sissegi, kui pole veel „ealiselt sobiv“. Lisaks kajastub seal vaid pinnavirvendus neilt, kes viitsivad, on solvunud või hoolivad. Tummisem on elustiiligruppide analüüs, sest siin tekib jagatud tähendus kergemini. Kindlasti leiame viisi, kuidas tuua loo sisse kõrvalejäetud, ilma et kusagilt paistaksid „kaks korda ja aeglaselt“ – teadja kõrvad.