Andrei Liimets: Kunsti ja turunduse kohmetu kooselu ehk kuidas Eesti maailma keskmesse viia?

Esmalt mõned koordinaadid. Euroopas on kodumaise filmi osa suuresti Ameerika toodangu valitsetavast turust reeglina 20% kandis. Eestis kerkis kohaliku filmi vaadatavus sinna aastatel 2018–2019, kui ilmusid kõiksugu rekordeid purustanud „Tõde ja õigus“, „Seltsimees laps“, „Eia jõulud Tondikakul“, aga ka näiteks komöödiaseeria „Klassikokkutulek“ järjed. Suure tõuke nii tootmisvahenditele kui ka nähtavusele andis Eesti Vabariik 100 programm.

Kui korraks muutus maagilise saja tuhande vaataja piir paljudele püütavaks, siis tänaseks võib toonastest numbritest unistada. Näiteks rohkelt pärjatud „Savvusanna sõsarad“ küündis dokumentaalfilmi kohta muljetavaldava 33 000 vaatajani, kuid üle ilma tosinaid auhindu kokku kühveldanud komöödial „Mootorsaed laulsid“ tuli näha vaeva viiekohalise arvunigi jõudmisega, nagu ka tänavu rahvusvahelise filmi Oscarile esitatud „Pikkadel paberitel“. Suurt uhkustada pole enamikul kunstiliselt tasemelt, tehniliselt kvaliteedilt või sisuliselt kõnekuselt olulisematel Eesti filmidel.

Suurema osa neist turunduse kallal töötab kaks-kolm kattuvat inimest, kelle loominguline joonis on sisuliselt nagu kunagine Eesti korvpallikoondise liikumine „üks“. Korra töötab kenasti ja mingi nähtavuseni jõutakse, kuid sealt edasi jääb tühi maa. Ehk siis taaskord „Terevisioon“, „Ringvaade“, heal juhul „Eesti naine“.

Kõik see ei võta arvesse hüppeliselt muutunud inforuumi. Peale korjamata on jäetud vähemalt kolm olulist õppetundi.

Esiteks, ükski kanal ega väljaanne ei kata enam ammu kriitilist osa võimalikust auditooriumist. „Aktuaalne kaamera“ ja Ivo Linna on meil veel ehk ühised, aga kõige muu osas elab enamik üsna omaenda kureeritud infomullis. Teiseks, juba on möödas tervet meediapilti pahupidi pöörav flippening ehk sotsiaalmeedia muutumine mõjukamaks pärandmeediast. Ja kolmandaks, keset lõputut infomüra ei otsi inimesed niivõrd teemat, sõnumit ega isegi lugu, vaid kogukonda, osadust, tähendust.

Tänavune särav erand on noortefilm „Fränk“, mis startis kassas keskmiselt, ent parandas seejärel koguni kahel järjestikusel nädalal oma vaatajanumbreid – mis on haruldane isegi maailma mastaabis – ning ületas lõpuks ka maagilise 100 000 piiri.

Põhjuseks oli loomulikult hea film, aga seda olid ka teised mainitud. Veelgi suuremat rolli mängis tuttavast kastist välja mõtlev turundus. Igapäevases tänavapildis „Fränki“ niivõrd ei märganudki, küll aga sotsiaalmeedias, meemides, videoklippides. Ära jäi avanädalasse suunatud suur meediatuur, selle asemel oli jaotatud ressursse pikema aja peale, et üha hoogu koguda, mitte hea sõna levimise ajaks juba kavadest kaduda. Ja lõppeks oli suur osa reklaamist sihitud läbi samastatavate tegelaste otse kõige olulisematele sihtgruppidele.