Ethel Kuusküll: Eesti lambaliha probleem ei pruugi olla lammas, vaid turundus

Üksik väiketalunik ei suudagi nõudlust kasvatada, sektor vajaks ühist brändi, stabiilset tarneahelat ja koostööd jaemüüjatega. Praegu püüab igaüks oma asja ajada, kuigi on teada, et koostöö viib sihini. Eestlaste käitumises tunneb seda Vargamäe vaimu – põikpäisust, mis ei lase näha suuremat pilti.

Statistikaameti väliskaubanduse andmebaasi järgi eksporditi 2025. aastal kokku eluslambaid ja -kitsi 580 254 euro väärtuses, peamised sihtriigid olid Belgia, Prantsusmaa, Ungari, Holland ja Poola. Kõige suurem osa ekspordist läks Hollandisse – üle 400 000 euro. 2025. aastal imporditi Eestisse kokku 2,89 miljoni euro väärtuses värsket/jahutatud/külmutatud liha. See näitab selgelt, et Eesti ekspordib odavat toorainet, kuid impordib kallimat lõpptoodet. Suur osa impordist läheb toitlustusettevõtetele või tööstustele, mitte jaekettidesse.

Kui sektor suudaks ühendada kohaliku tooraine, tõendatud kvaliteedi, mugavad lihatooted ja hea turunduse, võiks ta konkureerida millegi enama kui ainult kilohinnaga.

Veisekasvatajad ja hobitalud kasutavad lühivideoid oskuslikult, et luua usaldust ja näidata oma toodangu päritolu. Lambakasvatajaid on pildis vähe, sest sektoril puudub ühtne bränd, turunduskoostöö ja selge sõnum. Igaüks tegutseb omaette ning nähtavus hajub.

Pealegi ei ole loomakasvataja turunduse ekspert, ta on õppinud loomi kasvatama, mitte sotsiaalmeedia strateegiat, brändi ehitamist või tarbijakäitumist. Ei ole realistlik eeldada, et talunik suudab korraga olla tootja, töötleja, müügijuht ja turundaja. Kui turundus jääb üksiku taluniku õlgadele, siis ei saagi sektor nähtavaks.

Lihaveisekasvatajad on loonud Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi, mis koondab veisekasvatajad ühtsesse võrgustikku, pakkudes tarbijale mugavat ülevaadet lähimatest veiseliha tootjatest. Selts haldab „Eesti Lihaveise“ kaubamärki ning korraldab liikmete huvides ühist turundust ja sektori nähtavust. Samuti on olemas Eesti Lihaveisekasvatajate Ühistu, mille eesmärk on liikmete poolt kasvatatud lihaveiste ühine turustamine.

Lambakasvatajate ühistuid on Eestis küll üritatud luua, kuid ükski neist ei ole kujunenud toimivaks ja nähtavaks koostööplatvormiks, enamik kasvatajaid ei tea, et ühistu üldse olemas on. Tegutsev Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit võiks olla brändi kvaliteedistandardite looja, kuid turundus ise vajaks eraldi majanduslikku üksust. Praktikas tähendaks see ühist kaubamärki, ühist müügiplatvormi ja ühist väärindamist, mis tagaks kogu sektorile ühtlase kvaliteedi ja stabiilse maine.

Lambaliha kvaliteet ei sõltu ainult loomast, vaid ka sellest, kuidas rümpa käsitletakse. Lambaliha „kasukamaitse“ ei ole liha loomulik omadus, vaid vale käitlemise, vale vanuse, vale rasva või vale küpsetamise tulemus. Tarbija esimene maitseelamus aga määrab kogu edasise suhtumise, mistõttu ühtsed kvaliteedistandardid ja professionaalne väärindamine on sektori usaldusväärsuse seisukohalt kriitilise tähtsusega.

Eesti lambaliha ei ole kehv, kehv on selle lugu. Kui lugu jääb rääkimata, ei jõua hea tooraine kunagi tarbijani.