Triinu Pääsik: Turundajad teavad, kuidas tähelepanu hoida. Õpetajad võiksid ka

Tähelepanu ei tööta käsu peale, seda tuleb nutikalt püüda ja turundajad teavad, kuidas seda teha. Tundub, et töötas, sest miks ma muidu seda arvamuslugu kirjutan?

Turundusvaldkonna mõttes liigitan end pigem sihtgrupiks – publikuks, keda püütakse panna teatud moel reageerima või käituma. Olen hakanud analüüsima, miks mõni reklaam „toimib“ ja teine mitte. Miks pidi näiteks pakiautomaatide ümber käima kogu see i-tähe trall, miks mõni afäär levib nagu kulutuli või mõni raadioreklaam jääb tüütamiseni kummitama.

Töötan haridusvaldkonnas ja minu sihtgrupiks on õpetajad. Nii sisulooja kui koolitajana otsin pidevalt viise, kuidas inimesi kaasata. Tõsi ta on, et matemaatika õpiku lehekülg 67 ega kirjandusklassika, mis keerleb tõe ja õiguse ümber või räägib lugu kooliajast 100 aastat tagasi, ei müü end ise. Huvitav on asjaolu, et meie peal kasutatakse sageli võtteid, mida võiksime ka klassiruumi tuua, ent millegipärast ei taipa me seda teha.

Olen hariduses töötanud 15 aastat, ent mäletan alustava õpetajana neid hetki, kui õpilaste silmis tekkis klaasistunud pilk, sosistamised ja ringiuitamised. Tol ajal pidasin seda käitumisprobleemiks. Mõni aeg hiljem sain aru, et see on andmestik, mida on vaja lugema õppida. Õpilaste käitumine on andmed, mis räägivad tähelepanu liikumisest nagu turundajatele räägivad watch time või click rate.

TALIS 2024 alusel kogeb umbes kolmandik Eesti õpetajaid õpilaste tähelepanu hoidmist stressiallikana – see on selge signaal, et on vaja sekkuda. Omakorda huvitav on see, et õpetajal on see andmestik viie meetri raadiuses olemas, lihtsalt ilma tabeli ja diagrammita. Samas kui turundajad koguvad tohutuid andmemahtusid, et teada saada, kui kaua keegi millegi juures püsib ja teevad teadlikke käike, kui vaja. Ma näen, et kui hariduses oskaksime seda „elavat andmestikku“ lugeda ja julgeksime sellele paindlikult reageerida, oleks meil õppimine kvaliteetsem ja õpetajad rahulolevamad. Näen, et hariduse mikroanalüütika on see, mille poole võiksime liikuda ja turundajad oleksid siin head partnerid.

Küll aga on miski, mis mulle hariduses rohkem meeldib kui turunduses – siin ei mõõdeta edu klikkide ega jagamiste arvuga. Siin mõõdetakse edu sellega, kas õpilastes tekib „ahhaa!“.

Õpetajad ei pea muutuma turundajateks, aga nad võiksid õppida neilt, kuidas hoida tähelepanu, kuidas märgata erinevusi ja kuidas lugeda andmeid, mis on silme all olemas.

Need ei tee õpetajast turundajat, vaid teeksid õpetajast lihtsalt meisterlikuma õpetaja. Turundajad võiksid aga õppida õpetajatelt, kuidas luua tähendust ja süvenemist, mis kestab kauem kui kolm sekundit. Kui need kaks valdkonda ulatakse üksteisele abikäe, võiks sellest sündida järgmine Eesti arenguhüppe, mis ei vajaks uusi TI-igreid.